Meditatiivsed Mõtisklused

Istun altari ees ja loon ühendust. Tasakaal ei ole minu maailmas abstraktne mõiste, vaid tule, vee, õhu ja maa ühine võnkumine parajal määral, et enda sees on hea olla.

Kõik muutub ja see on igavene. Mille pärast on meil siis illusioon, et see, kes ma olen täna, saab jääda samaks?

Ohvrienergia probleem pole selles, et see paneks Looja energia lukku, vaid selles, et inimene kasutab seda iseenda vastu.

Sule hetkeks silmad ja hinga sisse iseennast. Nii nagu pole olemas kahte ühesugust inimest, pole ka kingitused, mida me siia toome, samad.

Tervislikud piirid algavad suhtest iseendaga. Keegi teine ei saa hoida meie piire meie eest, seega vastutab igaüks nende eest ise.

Alles vaikuses sünnib mõistmine, kui vägevaid energiaid kannavad sõnad. Olulised on need, mida lausutakse, aga ka need, mis jäävad üle huulte väljendamata.

Pühendumine on teadlik valik, mille saab teha vaid oma hingepõhjast. Öelda millelegi „ei“, sest ütled „jah“ iseenda hingele.

Aeg on jäänud seisma. Kojutulek on päeva kõige keerulisem osa, sest siis tuleb kõik elavalt meelde. Kirjatükk leinast ja armastusest, mis jääb.

„Nüüd ma mõistan, täiskasvanud näevad ainult halba,“ ütleb kümneaastane. Kirjatükk sellest, miks aju otsib tiigreid ja mis juhtub, kui talle vaba voli anda.

Puud hõõguvad ahjus, aga ei põle veel. Tikukarp vedeleb sealsamas maas, kuid ma valin väga teadlikult seda mitte haarata.

Süütan küünla, väestan ruumi kadakasuitsuga ja astun välja mugavusest. Märkan hetke, kus hing väreleb sees: tahan ja ei taha, julgen ja ei julge.