Tervislikud piirid loovad kvaliteetseid suhteid
Loen sulle ette
Mis hetkel kehastavad piirid kaitset aga järgmisel hoopis maailma laiendamist? Tervislikud piirid algavad suhtest iseendaga. Keegi teine ei saa hoida meie piire meie endi eest, seega igaüks vastutab üksi oma piiride olemasolu, nende väljendamise ja hoidmise eest. Tervislikud piirid tagavad nii füüsilise, vaimse kui emotsionaalse heaolu. Piiride korda seadmine ja tervislikuks muutmine on kindlasti üks suurimaid muutuseid, mida on võimalik enda elus luua igal hetkel.
Kui kõik on väga hästi, siis tavaliselt inimesed piiride küsimuseni ei jõua, aga sel hetkel kui tekivad probleemid või raskused, tasub ühe esimese asjana endalt küsida, millistest piiridest olen ise end üle lasknud. Väga lihtne on tuvastada füüsilise kehaga seotud piire nagu uni, söök, töö-puhkuse tasakaal, ekraani aeg. Kui väsimus või nälg on peal, siis on väga raske taluda stressi rikkad olukordi ja nendega tasakaalukalt toime tulla. Või kui haigus ronib kehasse, siis töö ja puhkuse tasakaal on päris kindlasti kusagil nihkesse läinud. Neid piire on üsna lihtne tuvastada ning tegelikult taastada iseendas uuesti harmoonia. Mõnikord on vaja selleks paluda teise abi või ise endaga konkreetsem olla ning panna paika prioriteedid, sest ainult läbi selle keha saame maailma nii rikkalikult kogeda ja tema heaolu eest tasub hoolitseda.
Keerulisemaks läheb asi piiridega kui tulevad mängu inimsuheted ning paradoks seisneb selles, et mida rohkem kohandatakse end teiste meele järgi, seda ebatervislikumaks muutuvad suhted, sest piirid, mis peaksid looma turvalisust ja ka ühendust on ära peidetud. Keegi ei tea, mis päriselt on hea ja oodatud käitumine ning mis põhjustab kannatusi ja miks. Väga palju hakkavad siis rolli mängima ootused, eeldused ja lootused, aga sealt midagi head kindlasti ei sünni.
! Mitte Keegi ei pea lugema teiste mõtteid ja tundeid – neid tuleb ise väljendada, et oleks selgus ja võimalus ühendust luua.
! Kunagi ei maksa arvata, et ma tunnen teist inimest läbi ja lõhki ning tean, mis talle sobib või mitte – igaüks muutub pidevalt kui anda neile võimalus, olla sellisena nagu nad just praegu soovivad.
! Heade kavatsustega ei maksa samuti oma tegevusi õigustada – sest kui sa tegelikult ei tea, kus on piirid, sest neist pole räägitud, võib see hea tuua väga palju kannatust kõigile osapooltele.
Oma piiride väljendamine või teiste omade aktsepteerimine võib olla alguses ebamugav, sest seda pole harjutatud ning võib tuua kaasa ülereageerimist, sest kogematta on astutud kellegi valu kohale. See ei ole koht, kus luua eraldus ja lukku minna, vaid oluline hetk märgata ja rääkida, väljendada seda, mis hinges päriselt toimub. Ainult nii saab tekkida mõistmine ning sellega koos suureneda austus ja lugupidamine teineteise suhtes.
Kui puuduvad piirid või ei julge neid väljendada, siis tegelikult mina ise olen selle eest vastutav, et teised neid ületada saavad ja sellega põhjustavad mulle ebamugavaid tundeid. Selles tähenduses piirid peaksid kaitsma sisemist mina, aga ei täida oma ülesannet.
Ma vahel kohtan inimesi, kes ütlevad, et nad ei tunne viha või nende suhetes pole kunagi konflikte. Kõnealune olukord teeb mind ettevaatlikuks, sest üks põhjus peitub selles, et inimene keelab endal mõningaid emotsioone tundmast näiteks viha, mis on väga tugev energia ning see ei kao lihtsalt ära. Kui viha või muud tugevad tunded jäetakse iseendas tunnustamata, siis see surutakse füüsilisse ebamugavusse. See võib olla üks viis toimetulekuks, aga see pole kindlasti tervislik ja suhetes võib viia passiiv-agressiivse käitumiseni, mis lõhub suhteid.
Emotsionaalseid piire tuleb samamoodi endas märgata ja olla teadlik, mis viisil saab neid hoidvalt väljendada. Keegi, ei aja teist vihaseks, viha tekib igaühe enda sees, sest ta ei saa hakkama oma emostionaalse lainetusega ja viha on üks kaitseviis. Teine inimene ei saa midagi teha või mitte teha, viha vältimiseks. Emotsioon on vahetu võimalus mõista, mis minu enda keha sees toimub, millised lainetused üles tulevad. Tasub endalt küsida: “Mis mind päriselt antud olukorras vihaseks ajab?” Ja ole aus, vähemalt endaga.
Kui see aga saab ka väljendatud sellisel viisil, et teine ei pea asuma süüdlase positsioonile, siis on võimalik pakkuda toetust. Aga see vajab siirast ja ausat suhtlemist nii iseendas tekkivate emotsioonidega kui teiste inimestega.
Selles peitub üks võti, mille peale saab ehitada suhteid, kus on tasakaal paigas ning sügav ühendus. Kuna ei pea kartma konflikti tekkimist vaid on õpitud enda piire väljendama ning vastastikku toetust pakkuma. Suhted, kus seda ei tehta on tihtipeale, kas pealiskaudsed, ebaturvalised ja plahvatusohtlikud või külmad ja kauged.
Tunneta korraks oma elus olevaid olulisi suhteid, mis energia seal on?
Kas tunned end nende inimestega ühenduses olles täidetult ja turvaliselt või mitte?
Kas oled jätnud mingid piirid väljendamata ja nüüd on raske oma energiat sellesse suhtesse anda?
Või süüdistad üksnes teist ja ei näe endal vastutust?
Iga inimene on eriline ja erinev seepärast on äärmiselt oluline väljendada, kus on minu enda jaoks piirid. Kui teine samuti soovib suhtesse panustada, siis huviga uurida, miks need seal on, luua mõistev õhkkond ja saada aru, et tegemist ei ole tavaliselt isikliku rünnaku või etteheitega vaid kõigil on õigus väljendada ja kõik väärivad ära kuulamist ning mõistmist, et nad nii end tunnevad. Mõistmine ei tähenda, et ma jagan sama seisukohta, vaid seda et suudan luua endas empaatilise ruumi, kus tõesti proovin ette kujutleda et teine inimene võib antud olukorda just sellisena kogeda.
Muutused algavad otsusest, kui miski ei toimi suhetes, siis esmalt saab teadvustada seda ja hakata looma sellist maailma, mis on rohkem hingega kooskõlas. Väga palju algab lugudest, mida iseendale räägime. Näiteks, millist lugu sa räägid endale oma isikliku aja ja ruumi kohta, kas sul on seda piisavalt ja sellisel viisil, mis sind täidab rohkem kui väsitab? Vahel võib tunduda, et oma aega on vähe või ruumi kus end laadida. Mõnikord see on tõsi, aga tihti on see rohkem lugu ise, mitte reaalne olukord. Võimalik, et see mõte ärritab, eriti neid, kes annavad palju endast, et teistele heaolu luua. Ma väidan, et kui sa teadvustad, et oma aja ja ruumi piiride hoidmises on olnud üle laskmisi, siis sa saad leida lahenduse, et muuta see tervislikumaks iseenda jaoks ja sellega koos ka kõigile teistele inimestele oma elus. Leia need kümme viisi, kuidas oma vajadust täita ja hoida oma piiri, nii saad luua palju suuremat head, kui pidev enesest ülesõitmine. Me võime olla väga head inimesed, aga on vajadusi, mida suures plaanis ei saa ignoreerida.
Mis on sinu lood oma piiridega seoses?
Kahjustavad piirid võivad olla ka nähtamatud ja külmad. Piirid, millega luuakse ilma selgitusteta eraldus. Midagi toimub või jääb juhtumata, aga sellest ei räägita ja lakkab aus suhtlemine. Liiga jäik vaikus, mis ehitab kahe inimese vahele jääst seina. Emotsionaalne ühendus on sellega katkestatud, sellest piirimüürist ei saa vaikselt mööda imbuda ning see jätab suhtesse jälje usaldamatuse näol. Igaüks jäetakse teadmatusse ja kõigil on oma lugu selle põhjuste kohta. Lood varjeeruvad, kas ta näeb süüd teises või tunneb ise häbi või teeb etteheiteid, mis aina süvendavad eraldust. Tühjuse energia suureneb ja tõenäoliselt mõne aja pärast ei julge enam keegi seda kohta puutuda. Järgneb pettumus ja vastutuse palli veeretamine endalt ära. Võib olla loodetakse, et aeg ehk lahustab ebamugavused, kuid elu näitab, et pigem need suhted jahtuvad, sest olulised teemad on jäänud lõpuni rääkimata. Isegi kui suhtlemine jätkub, siis selle energia ei täida enam hinge. Siin pole midagi tegemist tervislike piiridega ega elu usaldamisega.
Suhted, mis jäetakse õhku rippuma, sellepärast, et pole julgust endale tunnistada, mis tegelikult juhtus või juhtumatta jäi, pole olnud vaprust, et väljendada seda teisele ja võimalik, et pannakse ka silt külge “kasvasime eraldi”. Aga viimaks, kui elu kord otsad kokku tõmbab, siis just neid rääkimata jätmisi ja kasutamata ühenduse võimalusi, saab jääda kahetsema.
Tihti, aga selle peale ei mõelda ja kõik elavad igavesti ning lihtsam on keskenduda oma igapäeva elule, tugevdada müüre, mis kindlustavad eraldust ja ühel päeval lõpuks avastada, et on jäädud täiesti üksinda, võib olla isegi mitte füüsiliselt, aga hingeliselt ning siis laskub enesehaletsus peale nagu igavene udu, mis varjutab ära igasuguse selgelt nägemise võime ja olukord näibki lootusetu.
Vahel luuakse hoopis draamasid, et saada soovitud tähelepanu, teiste haletsust või eluenergiat. Kuid nii kaua kuni seda ausat südame avamist ja oma haiget saamist ei osata näidata ei ole nendes suhetes mitte midagi teha. Suhted on alati mitmepoolsed ja kõigil on võimalus ja vastutus hoida neid tervetena ja armastavatena ja see tähendab oma tervislike piiride tunnistamist ja väljendamist. Kui seda ei suudeta, siis iseenda hoidmiseks on targem selliseid suheteid, kas vältida või sulgeda enda energia sinna lekkimine.
Tulen korraks veel tagasi tervisliku suhte juurde iseendaga ja sinu sisekõne, olgu see teadlik või alateadlik, aga nagu ma “Sõnade loitsu väes” kirjutasin, iga sõna loob seda maailma, milles elame.
Kui sa korraks keskendud ainult iseendale ja sellele, kuidas sa igal hetkel annad jõudu just teatud liiki hoiakule elu suhtes, siis kui palju selles on kriitikat ja eriti enesekriitikat?
Kriitika enda suhtes mis ei lase päriselt luua sellist elu, suhteid, tervist või missiooni nagu hinges päriselt soovid! Liigne kriitika lööb jalad alt iga kord kui natukenegi tuttavast ja turvalisest teest eemale liigud. See on koht, kus piirid hoiavad tagasi ja takistavad, mitte ei aita tervislikul viisil enda arengule või eneseteostusele kaasa. Vahel on neid kohti ise raske märgata, siis annab dialoog kellegi teisega võimaluse näha, mis see päris koperdamise koht on.
Olen näinud neid, kes just läbi enesekriitika halvavad võimalusegi iseendasse hästi suhtuda. See ei sünni tühjast kohast, tõenäoliselt on sellel hoiakul pikk ajalugu. Väga tihti avaldub see just oma missiooni mitte ära tundmises või hirmus seda teed mööda minna. Missioon ei ole lihtsalt töö, mis täidab pangakontot vaid tegevus, mis täidab esmajoones hinge. Nii et märka endas, kas enesekriitika võib olla sinu komistuskivi, millest kasvab välja takistuste loomine oma loomeenergiale, seejärel kriitika ja pahameel teiste suhtes, elu usaldamatus ja keerulised suhted. Kõik on omavahel pidevalt seotud.
Kriitika ei sünni lahkusest ja armastusest, seal all podiseb juba midagi muud. Kriitikasse laskutakse ikkagi pigem siis, kui enda sisemistest piiridest on korralikult üle rallitud. Siis muutub see ebamugav tunne enda sees hävitavaks ja lõhkuvaks. On neid, kes püüavad konstruktiivse kriitika taha pugedes tuua lauale teemasid, mis kahjustavad ennast või teist inimest ja sellega ka suhteid. Aga kas on vaja, kas ei võiks olla lihtsalt iga päev grammi võrra endaga lahkem ja seejärel ka teisega.
Missiooni puhul tasub muidugi ka meeles pidada, et kui miski on väga südamelähedane ja õige ning on leitud julgus edasi astuda, siis sellegipoolest tasub meelde tuletada tegutsemise ja puhkamise olulisust, aga ka teiste usaldamist ning mitte kõike enda peale võtta, kui on võimalik tegevusi jagada. Vältides ülekoormust on kergem enda sisemist harmooniat luua ja hoida ning ehitada armastusväärseid suhteid kõigiga.
Tervislikud piirid aitavad mõista, kus me oma maailmas parasjagu asetseme. See pole hea ega halb vaid lihtsalt üks koht ning muutub pidevalt. Oluline on luua mõistmine enda jaoks.
Kas tunnen end oma maailmas hästi ja tasakaalukalt?
Mis on praeguse hetke piirid?
Kas need toetavad mind?
Kas teised olulised inimesed teavad neid ja saavad nendega arvestada?
Või märkad, et oled end mõnest piirist üle lasknud ja sellel on tagajärjed, mis sulle ei meeldi?
Pidev tasakaalustamine.
Harmoonia loomine.
Enese väljendamine nii endale aga ka teistele.
Aitäh, et kaasa mõtisklesid!
Kui sul tekkis mõtteid, küsimusi või näiteid elust, siis jaga neid julgelt.
Kohtumiseni,
Tanaa Oyun