Sõnade loitsu vägi
Loen sulle ette
Elu, milles sõna veskid jahvatavad üle ääre, ei märka loitsu mõju. Alles vaikuses sünnib mõistmine, kui vägevaid energiaid kannavad sõnad. On palju, mida sõnad väljendada ei suuda ning see jääb üksnes tunnetuseks kehasse. Ometigi elame me maailmas, kus telepaatia ühendus on täna veel vähestel ja just läbi sõnade muutuvad hoomamatud olukorrad rohkem mõistetavaks. Nii saavad oluliseks sõnad, mida lausutakse, aga ka need, mis jäävad ruumi rippuma ja üle huulte väljendamata.
Kõigega saab luua või hävitada. Kuid olla teadlik sellest võlujõust, mida sõnademaailm võimaldab, annab nii palju jõudu juurde. Kaotame oma väge ja tugevust iga kord kui peidame pea vaiba alla ja teeme näo, et elu pressib meid nurka.
Tõde on aga see, et …. Sa tead seda isegi.
Kui iga sõna on loits ja tahad sa või mitte, aga see loob ja hävitab suuremaid maailmu kui silmaga näha suudame. Seega vaikus on viljakas aeg, kui hakkame märkama, mis sõna idud seal pead tõsta soovivad. Eriti julged on need, kes suudavad küsida endalt ka miks, miks just need sõnad on mu peas, millist maailma ma endale loon?
Sisekõne iseendaga.
- Kas sa oled endaga lahke ja heatahtlik?
- Kas sa karistad ennast ja materdad eksimuste pärast?
- Kas süüdistad teisi ja haletsed ennast?
Olen õppinud märkama, et suurimad needused on iseenda loodud. Need lood, mida iga päev endale räägime, aga mis ammu ei toeta vaid kannavad hävitavat energiat. Märkamatult libiseb mürk sõnadest keha mööda laiali ning sulgeb südame. Rohkem polegi vaja, et luua eraldus endast, teistest ja elust. Kas sa usud mind kui ütlen, et mitte keegi teine ei vaata, ei mõtle ja ei tee sulle rohkem mürgist kriitikat kui sa ise?
Märkad, ma räägin sina vormis, aga ka see on üks paljudest lõksudest, sest sama hästi võiksin öelda ka mina. Mõningaid asju on kergem vaadata kui luua nende ja iseenda vahele eraldus. Seega rääkides “sina” vormis, aga pidades silmas iseennast, on mõneti lihtsam raskeid teemasid käsitleda.
Kui palju vajab julgust rääkida enda kogemusest mina vormis ja mitte üldistada või arvata, et teine kogeb sama. Äkki ei koge? Ei saa rääkida teise eest, nende vastu ega poolt. Võib olla on lihtsam saavutada ühendus ja kaastunne kuulajal rääkija suhtes kui mina ja sina vormuvad õiges võtmes. Kas oleks võimalik kuulata ka iseennast selgemini, kui ütlen endale mina?
Tõenäoliselt!
Ma tunnen inimesi, kelle elus pole armastust, aga mitte sellepärast, et nad seda ei tunneks, vaid sellepärast, et nad seda sõna kunagi ei kasuta. On väga hirmus väljendada oma sügavat poolehoidu südame põhjast ja saada selles tõrjutud või veelgi hullem sügavaid haavu hingele. Füüsilist valu suudavad inimesed taluda uskumatult hästi, nad võivad aastaid, isegi kümneid, oma krooniliste valudega toime tulla, üksnes selleks, et mitte vaadata nende valude juurpõhjuseid ning tegeleda tõeliselt oluliste teemadega. Aga taluda värelust hinges, kui olulised suhted on kaalul, ei suudeta seda valu välja kannatada. Lihtsam on laskuda külma vaikimisse või konflikti, süüdistades kõiges teist. Mis juhtuks kui nendes tõeliselt habrastes hetkedes päriselt julgeda väljendada ennast kogu oma valus ja raskuses. Paluda kuulamist või abi teiselt. Just nendes kohtades on sõna loitsu vägi kõige vägevam, sest need tulevad hingepõhjast ja südame ühendusest, mis siis et nad kraabivad ja rebivad katki täiusliku maski. Alles siis kui keegi on piisavalt julge, et näidata end tõeliselt ja luua sõnadesild, toimub tõeline ühendus hinge-meele ja keha tasandil. Mitte keegi pole täiuslik! Ei mina, ega sina, ega keegi kolmas. Mitte keegi! Olla täiuslik on kõige odavam viis hävitada enda unikaalsust.
Ma soovin endale ja sulle julgust igas hetkes elada oma elu nii, et sekundid saaksid elusaks, sest iga sõna, mis lausutakse on loitsu väega ja kannab puhast energiat.
Kohtumiseni!
