Kui kuu peegeldab hinge tõde.
Mõtisklus muutusest ja armastusest
Postitust saad kuulata siit
Sel päeval, kui Päike eradalt sinises taevas särab ja sätendavalt lumelt peegelduvad hõbedased helbed, on lihtne unustada, et on ka neid päevi, kus pilved on end taevasse nii tihedalt kokku pressinud, et valgust tuppa grammigi ei paista. Kõik, muutub ja see on igavene.
Mille pärast meil on siis illusioon, et see, kes olen mina täna, saab jääda samaks? Päikesele etteheiteid teha, et ta mõnel päeval nii vägevalt ei sära, võib ainult siis, kui iseenda sees on valgust väheks jäänud ja ootus, et just väline täidab selle tühimiku. Mõistus saab aru küll kui rumal see on, aga tunded ei allu sellele. Ei hakka kunagi, sest muidu poleks tegu inimese vaid masinaga.
Tunnete lainetust on täiskuu valguses selgesti näha. Möödunud täiskuu aegne kargus lõi imelise võimaluse tajuda eetrina kogu universumit, tühjaks imetud valest ja jamast, paljastumas vaid sügavaim hinge tõde. Nii habras ja õrn nagu kohe puruneks, aga samas nii tihke ja tüüne, et viib hinge tagasi maailma loomise alguseni, et ta mäletaks, miks ta siin on.
Kuu peegeldab hingele tagasi kõike mis pinnal, valed mida räägime iseendale, selleks et mitte veel lõpuni muutuda. Enam pole võimalik peituda, kui oled juba näinud oma hinge päriselt, siis ära enam tagane. Usalda! Päriselt ka lihtsalt usalda, et muutus mis sinus sündimas on, ei võta ära sinult seda, mis praegu tundub oluline ja kallis. See võib juhtuda, aga mitte selleks et kannatama peaksid, vaid selleks, et saaksid veel rohkem iseendasse tulla ja kogeda midagi sügavamat ja vägevamat. Oluliseim on aga see, et muutub valu, mis on sind nii kaua aega kinni hoidnud, takistanud laiendamist oma südame ruumis tõeliselt. See vana ei lahku sinust enne kui lubad sellel minna. Kui teeme toa puhtaks, laeme maha kõik aegunud tarkvarad ja uskumused. Eeter. Võimas loomine sünnib juba siis kui teed selle otsuse, lahendused ja detailid laskuvad pärast seda. Ja kindlasti mitte enne. Universumil pole millelegi vastata kui inimeses endas pole sündinud suunda. See ongi vaba tahe. Alati toimub enne sisemine muutus ja alles siis hakkab väline kaasa noogutama ning näitab muutuse tõelist ulatust nagu kotkatiivad, mis sirutuvad, et lennelda. On hetki, kus väike laps iseendas tahaks jonnida ja öelda, et las väline muutub enne ja siis ma olen hea laps. Aga sa tead, et see ei käi nii. USALDA! Usalda enda hinge juhatust! Mine kuhu on vaja ja jäta minemata kui see pole õige koht, aga vali enda järgi, sest see aktiveerib sinu väe. Kõik süüdistused ja agad välisele maailmale võtavad ära su jõu. Milleks seda teha?
Kuulen vastuväiteid, aga oota korraks. Kui palju sa annad? Kui palju sa võtad vastu? Kui palju sa julged armastada? Aga armastust vastu võtta? Hinga. Kumb on raskem, kas sissehingamine või väljahingamine? Armastus on ka nagu hingetõmme, see peab liikuma inimese sees tasakaalukalt sisse ja välja, selleks et kogeda rahulolu ja hinge täitvaid suhteid.
Mõnikord juhtub, et andmine teistele on suurem kui ise vastuvõtmine. Toon sulle ühe hästi lihtsa näite. Kui mul on kümme kõige lemmikumat ja suusulavamat kommi ja ma annan neist ühe ära, et kedagi teist rõõmustada, siis mulle endale jääb veel piisavalt alles ja see toob rõõmu kergelt mõlemile. Siis toimub andmine ülevoolamisest ja ilma ootusteta. Aga, kui ma annan ära üheksa, siis osa minust jääb kogu aeg ootele, et teine märkaks kui palju ma talle andsin. Sinna lisandub alateadlik lootus, et teine annaks ka tagasi ja vähemalt sama palju, märkaks sinu tegu ja pingutust või tunnustaks seda eriliselt. Aga seal on pinge ootuse kujul, mida mitte keegi ei suuda kunagi täita. See on selline pinge, mida kultuuriruum on varasemalt pannud lastele, et kui vanemad on vanad, siis laste kohustus on nende eest hoolitseda just nii, et nad annaksid tagasi kõik selle, mida vanemad on neile andnud. Aga see pole võimalik, sest kui keegi annab sulle elu, siis kaalukausile pole panna midagi nii suurt, peale tänu ja armastuse. Ükski teenimise akt ei saa täita seda vale ootust. Küll aga on võimalik vastastiku teineteist armastada, sest just siiras armastus tasakaalustab energiad. Kuid mõlemad peavad selles osalema nii andmise kui vastuvõtmise aktis, siis see toimib. Üle andmine suhetes tekitab palju probleeme ja seda muuta saab igaüks ise, kui ta on endaga aus ning valib teod ja tegemised iseendaga kooskõlas olles. Alles siis saavad suhted puhastatud sellest vanast taagast ning hakata õitsele puhtas ja siiras armastuses ning andmise ja võtmise tasakaalus.
Tervislik armastus ei oota ega eelda, vaid saavutab tasakaalu endas ja siis märkab seda säravat päikest ning imelisi sätendavaid hingi enda ümber tänuga!
Aitäh sulle, et sa olid minuga!
Kohtumiseni!
