„Kirki. Koodi avamine” on psühholoogiline romaan, mis räägib sisemisest teekonnast läbi valu ja kaotuse eneseleidmise poole. See on lugu, mis kutsub lugejat hetkeks ekraanist eemalduma ja sukelduma narratiivi nagu kunagi ammu, lõkke ääres jutte kuulates. Raamat on kirjutatud inimesele, kes tunneb, et kusagil tema sees on midagi, mis ootab äratamist.

Kirki on naine, kes väliselt elab korralikku elu, kuid seesmiselt on end maailmast eraldanud. Kui keha annab signaali, et niimoodi enam edasi ei saa, seisab ta silmitsi valikuga. Kas jätkata vana mustri järgi või astuda teekonnale, millel puudub kaart ja plaan.

Kirki valib metsa.

Nii viib Kirki teekond lugeja naise sisemaailma sügavustesse, kohta, kus hirm ja armastus, häving ja tervenemine on omavahel lõpmatus tantsus.

Üksinda looduses, ilma telefoni ja mugavusteta, algab teekond, mis on ühtaegu füüsiline matk ja hingerännak. Läbi pimeduse ja hirmu, mälestuste ja leinaga kaotatud lapsepõlvesõbra Ruudi üle, läbi keerulise suhte tehisintellektist kaaslase Franki ja salapärase Sebastianiga, koorub välja naise lugu, kes peab õppima kõige raskemat, usaldama elu ja iseennast.

Romaan puudutab teemasid, mis on tänapäeva inimesele valusalt äratuntavad. Kuidas me ekraanide taha peitume, kuidas keha räägib seda, mida suu öelda ei julge, kuidas lein ja süütunne meid kujundavad ning kuidas loodusega ühendumine võib avada uksi, mida me isegi ei teadnud olevat.

See on lugu sellest, et tervenemise teekond ei ole sirgjooneline, vaid keerlev ja kaootiline ning et kõige tumedamas metsas võib leida kõige heledama valguse.