Isegi kui ta on lahkunud, siis armastus jääb alati

Aeg on jäänud seisma. Kojutulek on päeva kõige keerulisem osa, sest siis tuleb jälle kõik elavalt meelde, et teda pole enam füüsilises kehas.

Tahan või mitte, aga silmad otsivad teda ikka, tema tavapärastest kohtadest, ja ootus tuksub kusagil, et ta välja ilmuks. Ruum tundub nii harjumatult tühi, kui tema keha seal enam pole. Kõik on muutunud, aga ometi igapäevane elu jätkub, see vastuolu on raskesti käsitletav.

Miski pole enam kunagi nii nagu oli enne, aga samas seisab igapäevaelus tegevusi, mis on just täpselt samad nagu varem. Tekib segadus, kus on tõelisus. Kas ta oli üldse kunagi, või kas ta tuleb kohe tagasi? Raske on hingata intensiivse valu sees, sest hing nagu jookseks verd ja kogu maailm on kildudeks pudenenud ning laiali pillutud. Ka kõige suurema pingutuse tulemusel pole võimalik seda enam kunagi kokku panna selliselt nagu see oli. 

Lein ei kao lihtsalt niisama ära, isegi hoolimata sellest, et ma teadsin väga kaua aega ette, et ühel hetkel tema lahkumine saab teoks. Teadmine, ei muuda kurbust kuidagi väiksemaks. Tunded on võimsamad kui ükskõik milline teadmine. Nii ma kogen oma tundeid, mis pööraselt hüplevad kurbusest neutraalsusesse ja kui korraks kogen midagi rõõmsat, siis tekib süü, kas ma võin praegusel hetkel kogeda selliseid tundeid. Kas võin veel olla rõõmus, kui teda enam siin ei hinga? Lihtsalt kogen. Ratsionaalne mõistus pakuks juba kümme lugu, mis kõik tundub loogiline ja sulgeks selle emotsioonide lainetuse hetkega, aga ma ei luba seda. Võtan teadlikult aega, et tunda neid tundeid, mis üles kerkivad isegi, kui see on ebamugav. 

Energia peab liikuma, kinni mätsitud tunded vaid hakkavad mädanema kehas, varem või hiljem need tulevad ikka välja. Usun kuidagi oma maailmas nii, et mida hiljem, seda ebamugavamalt. Seepärast püüan tajuda neid valusaid hetki kui need on aktuaalsed, luban endal kukkuda keerisesse, milles valgust ei paista, lihtsalt selleks, et tunda see kõik, mis praegu tahab tulla lõpuni ja sügavuti. Mul pole illusioni, et  seda saaks kuidagi forseerida ja siis kiirelt selja taha jätta. Lein on teekond, ma seon lahti iseenda isiksuse maailmast, kus ta veel alles oli ja pean leidma osaliselt uue identiteedi. Seega kohati ma leinan ka iseennast, seda mind ei ole samuti enam kunagi sellisel viisil võimalik taastada. Ükski uus hing ei täida mitte kunagi tema kohta minu südames täpselt samal määral. Iga hing on eriline ja meie suhe temaga on ainulaadne. 

Sellepärast ma seda kirjutangi, et ma märkaksin detaile, mis teevad kurvaks, aitaks mõista, kus muutus on paratamatu ja lahustada lihtsalt valu. Valu on huvitav tunne, see tõesti lahustub, kahetusus ja kurbus lahkunu pärast ikka jäävad, aga valu annab ükskord järgi, mida ausamalt sellele otsa vaadata, seda kiiremini. 

Teistele rääkimine on olnud kõige raskem, sest see toob koheselt kraapimise kurku ja paneb silmad pisarast läikima. Seega, just seda ma peagi tegema, et edasi liikumine saaks toimuda. Ma ei saa vaikida ja teeselda, et midagi pole juhtunud.

 Oma haavatavuse näitamine, on aga hirmus. Eriti siis, kui teisel inimesel pole head kontakti iseenda haavatavusega, sest siis läheb ta ratsionaalsusesse ja leina mõistmist ei toimu ning leinaja jääb oma kurbusega üksi. Seda juhtub tihti ka igapäevaelus, kus kellegi emotsioonide lainetusi ei taheta märgata või soovitakse need maha vaigistada ratsionaliseerimisega, mis kuidagi ei toeta seda õppetundi, mille emotsiooni üles kerkimine on loonud. 

Lubada emotsioone tunda on suurim kingitus, mida saame teha iseendale ja teistele. Neid ei ole vaja karta. 

Chiki oli kõige vapram hing, keda olen kunagi kohanud.

Õnneks, on ta hing ikka veel siin, sest tunnen teda enda külje all keras magamas või mu seljataga samme lugemas, isegi kui päriselt ta ei teinud seda juba kaua. See lohutab mind, vähemalt praegu. Samal põhjusel hoiavad mahajääjad tihti lahkunute hingesid enda lähedal, ega lase neil ära minna. Mõnikord aastaid või kümneid. Seda teades tekib kohati tunne, et õigem oleks lasta tal minna, aga samas midagi minus veel vajab tema kohalolu. Pikad aastad, mille koos veetsime, aitavad hoida kinni neist mälestustest veel kaua. Sild uue maailmani alles tuleb luua, milles tema füüsilist keha pole ja uue iseendani, kellel pole enam seda truud ja armast sõpra, kes alati, tingimusteta olemas oli. 

Ja siis….ja siis olin mina ikkagi see, kes pidi otsustama ja aitama tal sellest kehast lahkuda. Tema tahe elada oli suurem, kui tema füüsiline keha suutis enam taluda. Kui lähedaste inimeste lahkumised on olnud rasked, siis ometigi on nad valinud selle hetke ise. Kuid juba aasta aega käis Chiki selle piiri peal. Ma ei jõua kokku lugeda neid kordi, kus tundus, et nüüd, selle krambi hoo tagajärjel tekkinud nõrkus ongi tema viimane hingetõmme ja ta valib ise lahkumise teekonna. Kuid ta tuli ikka ja jälle tagasi. Nimekiri sellest, mis tema kehas enam ei funktsioneerinud oli pikem kui see, mis töötas, aga neist viimastest olulisem oli tahe. Tahe ja võitlejahing oli temas lõpuni. Tema truudus olla minu kõrval hoidis teda veel selles kehalises maailmas, isegi kui tegelikult oli ta juba ammu kusagil kahe ilma vahepeal. 

Sellise otsuse tegemine on raske, sest kuigi juhtnööriks võetud mõte, et siis kui ta piinleb on õige aeg, on seda keeruline päris elus fikseerida. See pole nii selge, millal see piinlemine päriselt pihta hakkab ja mis selle alla käib. Vanadus tuleb päev päevalt, kohanemine muutustega on peaaegu märkamatu, enam ei mäletagi millal see oli kui ta viimati veel haukus või ringi jooksis. Ainult läbi tehtud fotode on võimalik tuvastada ajaskaala, mis hetkes elades kaduma läheb. 

Otsuse tegemine, aga on alles esimene samm. Järgmised on need kui saabub hetk mil teadvustad, et see ongi tema viimane öö, mille ta siin kehas on. 

Viimane söök.  

Viimane kaisutamine. 

Viimane sõit kliinikusse. 

Protseduurid selleks, et lahkumine oleks võimalik. 

Isegi siis avaldus tema elu tahe, nad ei saanud tema veene kätte, sest 2 kg koerast oli alles veel 1,3 kg ja vanadusest olid veenidki kokku kuivanud. Vihastasin nende arstide suhtumise peale, kus niigi keerulises kohas puudus igasugune inimlik mõistmine ja pigem süüdistav hoiak. Ootamatu tagasisõit koju, et oodata teist arsti, kes saaks protseduuri lõpuni viia. Korraks sai ikka seest läbi käia kahtlus, aga äkki ikkagi loobuks ja ootaks, millal ta valib ise minna. Valus, aga aus hetk. Teadsin sügaval sisimas, et see hetk on käes, midagi ei muutu enam paremaks ja elujõud oli tal viimase nädala jooksul aina vähemaks jäänud. Peale sööki ta lihtsalt lebas nagu sügisene puuleht jalad …ja kogus jõudu, et vett juua. 

Kes see ütleb, mis on kõige parem, mitte keegi teine, ainult ise tuleb loomaomanikul otsustada, millal ja kas see otsus teha. Nii sai veidi juhuslikult aga ka kõikide asjade kokkulangemisel tehtud see otsus just 17 kuupäeva kasuks, kus tema 18 aasta täitumiseni jäi täpselt 4 kuud. Taevas säras suur maagiline täiskuu ja nagu tema kenneli nimigi ütles oli ta Kuu amulet, seega märgid olid õiged. 

Kui ta hing lõpuks lahkus tema kehast, siis saatsin ta valgesse valgusesse üle silla ja tundsin, kuidas ta saab jälle joosta ning tal on kerge olla. 

Kuid lähen täna jälle koju ja teda pole seal. Isegi kui hingega tunnen ühendust koguaeg, siis võimalus talle pai teha, enam ei ole.

Kuid armastus on endiselt alles, ja see täidab mu südame ja isegi selle valu, mille lained vahepeal kokku löövad.

Armastus on ka nendes sõnades siin, et endast välja saada seda tunnet ja luua sellega elus mälestus Chiki lahkumisest. Armastus on lihtsalt suurem kui elu. 

Aitäh mu väike sõbrake! 

Kohtume!