Tõeline vägi on pühendumises
…minna lõpuni täieliku usalduse ja armastusega. Pühendumine on teadlik valik, mille saab teha tõeliselt vaid oma hingepõhjast. Valida enda hingele meelepärane, sest see tundub õige, kuid ei pea olema ratsionaalne. Samal ajal see välistab kõik muu, mis pole joonduses pühendumise kõrgema eesmärgiga. Seega valikuga kaasneb ka millegi välja jätmine. Kuid öelda kellelegi/millelegi “EI”, sest ütled “JAH” iseenda hingele. Jääda selle juurde hoolimata asjaoludest, või sõltumata välise kinnituse olemasolust.
Pühendumisel ei ole tingimusi.
Pühendumine ei ole kellegi teise pärast.
Pühendumine pole tunnustuse jaoks.
Pühendumine sisaldab vabadust.
Mina usun, et hing vajab pühendumist, sest see loob elule hoopis uuel ja vägevamal tasandil sügavuse. Pühendada tähendab ka võtta vastutust tõeliselt jääda kohale iseenda jaoks. Pühenduda oma tervisele, suhetele või missioonile elus, sealt hakkab kasvama tõeliselt vägev loomine. Kui seda pole, võib hinge vallata tühjus, mõttetus ja sihitu toimimine. Aga kui pühenduda nii, et hing-keha-meel joonduvad, siis süttib sisemine leek, mis kannab läbi kõikidest tormidest ja pimedustest.
See on peatamatu vägi sinu sees!
Mõtiskle siis, kuidas sinu maailmas on:
Miks on nii raske pühenduda?
Miks ollakse valmis kannatama, kuid mitte pühenduma?
Miks ei kogeda seda väge, mis väljub pühendumise tõelisest energiast?
Järgnevalt, sukeldun mõningate takistustesse vaatlemisse, mis hoiavad tagasi pühendumist. Võid minuga koos rännata ja selgitada välja, kuidas sul läheb selle või teise nurga alt vaadatuna, kas sipled seal või mitte.
Kuid ole aus endaga!
Ja usu mind ma tean, see pole lihtne, sest kõige rohkem kipuvad inimesed valetama just iseendale. Need lood, millega end igapäevaselt ära petame ja pidurdame on uskumatud. Seepärast vähemalt mulle meeldib aeg ajalt neid revideerida. Kas saaks mõne jamaloo, mida endale räägin, esmalt tuvastada ja seejärel kuidagi välja vahetada või hoopis selle energiat muuta. Need lood kipuvad olema nagu vanad programmid, mis kusagil all pidevalt töötavad ja ressurssi tarbivad, aga ei vii mitte kunagi kuhugi.
Pealiskaudsus. Tasand, milles paljud inimesed veedavad oma aega, aga ka elusid raiskavad. Aina uute ja uute asjade, sündmuste või inimestega on ääretult tore oma aega veeta, aga see on paigalseis, mis hingele mitte midagi juurde ei anna. Kuna korratakse vaid ühtesid ja samu teemasid, vestlusi, tegevusi. Selle all kannatavad inimsuhted väga palju, millest on kahju.
Mis on indikaatoriks, et pealiskaudsus on võimust võtnud? See on lihtne. Elust puudub haavatavuse välja näitamine, oma varjuga vastamisi seismine ja pidev maskide kandmine, hirm olla päriselt iseenda kohal.
Nii kaua kui me hoiame teised endast eemal, ei saa me kunagi tõelist lähedust kogeda ja hinge täidabki üksildus ning igatsus tähendusliku suhte järele.
Aga, kas sa oled kogenud seda tunnet, kui sul kellegagi on juba palju soola koos söödud ning eluteed käidud ja sa ikka veel avastad temas midagi uut ja huvitavat, kui avanevad kihid, mille all on hinge ilusaim teemant? Selleks on vaja usaldust, mis sünnib aegamööda ning samuti pühendumist, kohalolu, ausust, siirust ja julgust.
Need on suhted, kus lubad endal kohale ilmuda ka siis kui on keeruline või endaga raske. Ei peida ennast ega püüa jätta mingit muljet, lihtsalt olla aus.
Tunnistada, et inimeseks olemine on kihiline sibul, aga mitte karta pisaraid, vaid näha neis kingituse pärleid. Need on suhted, milles minnakse koos läbi kõigest.
Harjumus. Pühendumine ei ole pelgalt harjumus. Harjumusi ja igapäevaelu mustreid võib olla palju, aga nende järjepidev tegemine ei loo iseenesest pühendumist. Ma võin teha aastaid ühte ja sama tööd, aga lõpuks see pole pühendumine. Võin elada aastakümneid koos ühe ja sama inimesega, aga ka see pole pühendumine. Harjumused, mis on ajaga juhtunud. Need ei ole vabatahtlikud valikud.
Pühendumine on aga teadlikult tehtud otsus, et just see valik on minu jaoks ainuõige ning pole üldse tähtis, mida keegi kolmas sellest arvab. Harjumuse ja pühendumise erinevus on julguses tunnistada oma valikut kui ainuõiget iseenda jaoks.
Sõltuvused. Pühendumises on valik ja nii sisaldab see vabadust.
Kui vabadus kaob, siis muutub pühendumine sõltuvuseks.
Sõltuvus tekib mingi vajaduse rahuldamatuse tõttu. Tasub küsida, mis see on, millest tegelikult sel hetkel puudust tunneme? Rippuda millegi küljes, sest pole julgust, tahet või enesekindlust, et iseendas kohal olla.
Eks igaühel on omad sõltuvused, kas tunnistame seda endale või mitte. Nende probleem peitub aga selles, et sõltuvusega annan oma jõu ära, millelegi või kellelegi muule ja siis tundub, et elu ei ole enam minu kätes. Enam pole vabadust valida või mitte valida, alles jääb karjuv vajadus.
Selle juur aga on mujal ning ma väga julgustan uurima sügavutti enda hinge, et mis tühimikku mõni sõltuvus sinu elus täidab.
Ekraani ja lihtsalt saadava dopamiini sõltuvus on üks suurimaid probleeme, mis võtab mõnel inimesel päevast häbiväärselt palju tunde. On see mõni helendav ekraan, millest oma tähelepanu kätte ei saa, sest mõni seriaal tuleb veel vaadata või olulised kirjad vajavad saatmist. Tegelikult puudvad sel juhul inimesel lihtsalt isiklikud piirid, mis aitaksid hoida iseennast.
Aga isegi toredatest ja kasulikest asjadest võib tekkida sõltuvus, mis röövib väge ja jõudu. Näiteks kui ma alustasin teetseremooniatega kodus igal hommikul kell viis, see oli kirjeldamatult suur vägi, mille avastasin. Kuid juhtus nii, et pärast mitut aastat hommikuse teega, mil ei olnud raske ärgata ega muid takistusi, sest see oli puhas enese laadimine ning toetas ideaalselt muutuste loomist ja endaga ühenduses olekut. Kuni ühel hetkel mõistsin, et see pole enam valik, vaid puhas sõltuvus. Keha vajas seda vähest kofeiini, mida teest sai, aga meel vajas seda hetke endaga olemiseks. Just selle viimase pärast oli saanud jõustavast mediteerimisest teega, minu kriipiv vajadus enda jaoks aega võtta.
Vajab julgust, et märgata ja tunnistada endas seda kohta, kus enam ei seisa oma jalgade peal, vaid sõltuvus on karguks all. Olukorda on alati võimalik muuta, minnes veel sügavamale ja olla endaga veel enam aus.
Hirmud ja kahtlused ning enesesabotaaž on korralik kompott takistusi. Kui mitte millelegi ei pühendu, siis ei pea ka tundma hirmu, et keegi kritiseerib, paneb pahaks või mõistab lausa hukka. Seega parem on pidevalt leida endale asendustegevusi kui tõeliselt pühenduda, lootuses, et äkki tuleb midagi “õiget ja head” kunagi kusagilt. Aga ka inimsuhetega tehakse nii, hirm näidata tõelist ennast nii iseendale aga ka teisele, seega lihtsam on pidevalt vahetada neid kes on su ümber. Kui kellelegi ei pühendu, siis pole kaotused liiga suured.
Hirm ja kahtlus ainult võtavad jõudu ära ja mürgitavad su keha. Seda pole lihtsalt vaja. Igaüks on väärt kogema, et ta on väärtuslik ja oluline, kõik algab enda sees olevast pinnasest.
Olgu see pühendumine siis hinge missioonile siin maa peal või suhtele või tervisele. Pühendumise otsus on vaid üks samm. Edasi tuleb selle nimel ka tegutseda. Seista vastamisi raskustega. Olla endaga pehme, aga aus. Pühendumine vajab aega, kuid ka valmisolekut et lõpp punktini ei jõutagi, aga sellest hoolimata jätkatakse teekonda.
Pühendumine – on esmalt iseendale lubamine, et midagi suuremat on päriselt tähtis. Selle nimel olla valmis julguseks kohale jõuda, vähemalt teekonnale. Huvitav on see, et kui ma ise päriselt ütlesin Hundi Vaimu traditsioonile “Jah”, siis toimus joondumine minu hinges nii sügaval tasandil ja sealt edasi sündis kergelt soov pühenduda ka elu teistes valdkondades. Nii ma tõesti usun Pühendumise väesse ja selle tugevasse loomisesse. Esmalt häälestada energia ja siis mateeria joondub selle järgi.
Tuleb vaid valida oma rütm, olla kannatlik ja armastav iseenda ning maailma suhtes.
Usun, et headusega jõuab alati kaugemale!
Kohtumiseni!
Värsked kommentaarid