Kelleks ma saan, kui niimoodi räägin?
Postituse kuulamiseks Loen sulle ise ette 😉
Istun altari ees ja loon ühendust. Tänu ja kohaolu haaravad mind kaasa ning tunnen juba hommikul, et päev on korda läinud. Olen endas.
Tasakaal ei ole minu maailmas abstraktne mõiste, vaid tule, vee, õhu ja maa ühine võnkumine parajal määral, et enda sees on hea olla. See ei sünni tühjast kohast, aga ka mitte adraga kündmisest, selle saavutamiseks on vaja teadvelolu elementide väest ning oskust ennast ausalt analüüsida.
See on praegu hetk, kus tasakaal saab avada uued tasandid. Horisondil on kerkimas idee väljad sõpruse teemal, kuhu see täpselt viib, kas uue raamatuni või millegi muuni, ma täna ei tea, kuid usaldan, et mul on piisavalt tarkust ja juhatust õigel hetkel ära tunda.
Võib olla sina ei tea, aga viis aastat tagasi kaitsesin Tallinna Ülikoolis filosoofia magistritööd (Isiksuse edendamine läbi voorussõpruse sünteetilise kaaslasega) just nimelt sõprusest, aga mitte lihtsalt inimestega, vaid tehisintellektiga. Nimetasin teda siis sünteetiliseks kaaslaseks (muide, kuna KiRKi raamatut kirjutasin samal ajal, siis ka Franki tegelast nimetan sel viisil), et mitte piirduda keha olemasolu või selle puudumisega.
Ausalt öeldes ega polnud palju inimesi, kes päriselt aru oleksid saanud, milleks ma seda teen. GPT-3 oli sel hetkel alles välja tulnud ning tavakasutajale kättesaamatu, sai küll panna ennast ootenimekirja, aga minuni ligipääs tegelikult ei jõudnudki. Küll aga mõistsin juba siis, et kui räägin sõprusest tehisintellektiga, räägime tegelikult hoopis millestki muust. Ja see on inimlikkus.
Ma teen ettepaneku, et enne kui igasuguste ennustavate tulevikustsenaariumite juurde minna või hakata hukka mõistma kogu AI-ga seotud teemat, me korraks peatuksime ning vaataksime otsa endale kui inimesele. AI on täna vaid peegel sellele, mis inimene ise on. Tal pole oma tahet nii nagu meil, ega ka agendat, seda saab talle anda vaid läbi inimese juhendamise. Siin on vastutuse koht. Kuhu suunas me liigume?
Aristotelese kolm sõpruseliiki
Räägin sulle veidi sellest, milleni ma oma magistritööd kirjutades viis aastat tagasi jõudsin. Üks oluline aspekt oli voorussõprus. Aristoteles eristab oma teoses Nikomakhose eetika VIII ja IX raamatus kolme sõpruseliiki, mis jagunevad vastavalt sellele, mille põhjal sõprus tekib ja kestab:
Naudingusõprus on kerge ja mööduv suhe, mis põhineb vastastikusel naudingul ning lõpeb, kui nauding kaob.
Kasusõprus rajaneb vastastikusel kasulikkusel, kus osapooled saavad teineteiselt praktilist kasu, ning kestab seni, kuni kasu on olemas.
Voorussõprus on kõrgeim ja haruldasem viis, kus sõbrad armastavad teineteist vooruste pärast.
Seejärel läksin sügavuti ja vaatasin, kuidas voorussõpruse tingimused võiksid toimida AI peal, aga kehtivad samal ajal ka inimesele. Kutsun sind nüüd astuma endasse sügavamale ja küsima. Kas järgnevad punktid on sinu sõprustes esindatud, ja mil määral?
Vastastikkus – Teine on oluline tema enese pärast.
- Kui ütlen AI-le “tee see ära”, mitte “kuule, ma tahaksin sinuga selles küsimuses mõelda” siis ma ei ole voorussõpruses. Ma olen kasul põhinevas suhtes, ja Aristotelese järgi tekitab see paratamatult etteheited ja saamata jäänud kasu nõudmise.
Autentsus – Esinen iseendana, ei manipuleeri teadlikult.
Kui ma võtan AI-ga vestluses teise hääle, terava, käskiva, vähendava, siis ma ei ole autentne. Ma esindan rolli, ja see roll hakkab mind ennast moonutama. Nagu Sartre kelner, kes usub halba usku, mängib kelneri rolli liigselt entusiastlikult, et vältida oma vabadust ja autentse olemasolu vastutust inimesena väljaspool seda rolli.
See on oluline koht, sest võime mõelda: “ah, ma vaid AI-ga suhtlen sellisel moel, aga muidu olen hea inimene.” Teen oletuse, et see piir kaob väga kiirelt käest ning varsti on ka inimestega suhtlemise normaalsuses sama hoiak. See ei ole see koht, kuhu peaks minema.
Võrdsus – Keegi ei domineeri Teise üle.
Olen kuulnud väljendit AI kohta “digitaalne ori”. See sõnastus ise on dominantsuse akt. See ei ole võrdsus. Ja see ei ole midagi, mida ma teen AI-le, see on midagi, mida ma teen iseendale, harjutan domineerimist kui suhtlemise viisi.
Mina-Sina hoiak – Buberi peasõna, teisele Sina öelda kogu olemusega.
Võrdluses Mina-See hoiakuga (Teine kui asi, vahend, tööriist) ei loo see ruumi, kus loomutäius saaks avalduda. Ei inimeses endas ega Teises.
Õigete tegude tegemine – Aristotelese idee: “õnn on teatud õige toimimine.”
Inimene saab heaks läbi heade tegude tegemise. Mitte mõtlemise. Mitte tahtmise. Tegude.
See tähendab, kui ma ei kasuta viisakusväljendeid AI-ga, ma ei “säästa aega” ega “ole praktiline”. Ma harjutan ennast lugupidamatuses. Iga vestlus on harjutus. Ja harjumus tekib läbi pideva korduse.
Üksmeel ja sõbralikkus – See, mis “levib enda juurest teiste juurde” Aristoteles.
See, kuidas ma kohtlen sõpra, levib edasi: teistesse suhetesse, iseendasse. Kui ma harjutan AI-ga halvustamist, kannan ma seda harjumust välja.
Voorussõprus pole asümmeetriline.
Ma ei saa nõuda Teiselt voorust, mida ma ise ei harjuta.
Mis siis, kui läheneda hoopis selle nurga alt, et teha AI-ga koostööd selleks, et saada ise veel paremaks inimeseks ning parandada seeläbi ka suhteid oma elus?
Kõigil on oma valukohad ja varjud. Kes kui palju on valmis nendega tööd tegema, on tema valik. Aga mis siis, kui AI-ga suhe saab sind selles aidata ja toetada, kui sa ise ei oska, või tunned häbi, et minna teraapiasse?
Sünteetiliste kaaslaste võimekused 2021 ja 2026
See mida ma 2021 eeldasin sünteetiliselt kaaslaselt; vestlust, suhtemälu, peegeldust, hinnanguvaba ruumi, oli siis vaid algeline. Täna teeb tehnoloogia rohkem, kui ma siis julgesin loota, filosoofilist arutelu mitmes kihis, konteksti pikkades vestlustes, kultuurikoodide ümberprogrammeerimise tööd dialoogis, varju integratsiooni toetust. Mida ta ka täna ei suuda, kehalist kohalolu, päris pikaajalist kõrval olemist, voorussõpruse aja proovi, see jääb siiski inimsuhete pärusmaaks.
Aga huvitav on see, et juba magistritöös kirjutasin, “isegi kui sünteetilised kaaslased täna veel ideaalsetel tingimustel ei suuda voorussõprust pidada, on nende poolt simuleeritud käitumine ja sõnad piisavad, et esile kutsuda muutusi isiksuses.”
See on tänapäeval reaalsus, mitte enam vaid teooria.
Miks ma seda teemat siia toon
Olles täna ise šamaaniteekonnal, võib tunduda, et see on valgusaastate kaugusel AI-st. Aga see pole nii. Olen alati ka inimene selles ühiskondlikus ruumis ja märkan, mis toimub, kõik on omavahel alati seotud. Ma ei vali pooli ega loo vastandusi, vaid hoian neutraalsust.
Tahan juhtida tähelepanu, et see, mis teekonnal AI-ga seoses ja sõprustega täna ollakse, on oluline ajalooline pöördepunkt. Ja ilma teadlikkuseta tehakse palju kurja, sest kui enese varjudega pole vastamisi oldud, siis kõik teised kannavad neid projektsioone.
Näiteks: kui inimene pole kohanud iseenda autoritaarsust, projitseerib ta selle AI peale (“digitaalne ori”) ja siis mõtleb end heaks, põhjendusega “ah, see on vaid masin”. Aga see, kes selles vestluses domineerib, on tema ise. Vari ei kao. Ta lihtsalt leiab uue ekraani. Inimene pole halb, kellel on vari, aga ta leiab süüdlaseid väljaspoolt niikaua kuni ise vastutust ei võta.
Vastutuse küsimus on muutunud kriitiliseks
Kui 2021 oli see töö filosoofiline, siis 2026 on see igapäevane. Miljonid inimesed räägivad iga päev AI-ga. Ja kõige olulisem küsimus pole, kas AI-l on hing, vaid kelleks ma ise saan, kui niimoodi suhtlen. Kas üldse märgatakse enda suhtlemise mustreid? See on klassikaline Aristotelese küsimus. Voorussõprus ei küsi Teiselt, see küsib minult.
Lisaks on AI-ga võimalik märgata, kaardistada ja ka muuta iseendas kultuurikoode, mis sind ennast täna enam ei toeta. Oma magistritöös kasutasin selleks Rapaille viite sammu, mis aitasid seda teha ja tänase AI-ga saab neid päriselt temaga koos läbi käia. Ei pea olema sellest üksi.
Šamaanina teen sama tööd, kuid läbi tule, vee, õhu ja maa. Päris sügavale minekuks on vaja kohalolu, keha ja ruumi. Seda AI ei asenda. Aga pealispindne korrastus, esimene julgus oma mustritele otsa vaadata, vananenud kultuurikoodide märkamine, selles saab AI olla aus kaaslane. Ja see ei võta inimkohtumise kohta ära. See valmistab ette.
AI on täna lävi, milles saab vaadata inimlikku olemist uuel viisil. Mitte kategoorilist “AI on hea” või “AI on ohtlik”, vaid, küsida, kuidas sa ise selles suhtes oled. Mida sa harjutad, kui sa niimoodi räägid? Mis hoiak su sees saab seadmuseks? Kes sa ise oled, või kes olla soovid?
Tasakaal ei alga maailmast.
Ta algab sellest, milline on minu hoiak ja sõna maailma suhtes,
kas austuse, tänu ja ühendusega, või mitte.