Tiigrite võidujooks
10 aastane: “Nüüd ma mõistan, täiskasvanud näevad ainult halba.”
Vaatan talle sügavalt silma ja tunnen kahetsust, et tal on jäänud selline mulje. Proovin selgitada, et see on olnud evolutsiooniliselt oluline, märgata tiigrit ja ohte selleks, et ellu jääda. Inimese aju on rohkem aega veetnud selles programmis ning nendel hetkedel kui masinlikkus üle võtab, saab tiigrite otsimise programm vaba voli ja tõesti võib jääda mulje, et otsitakse vaid halba. Aju tahab täita talle antud ülesannet ning mõnel hetkel pole mind ennast täielikult kohal, et talle paremaid juhtnööre anda. Mõned päevad on keerulisemad kui teised.
Ta mõistis mind ja oli kaastundlik, aga mind jäi see kummitama. Kas tõesti on nii?
November on pime. See aeg aastast, kus sisemise valguse olulisus määrab, kuidas me sellega toime tuleme. Kas tekib masendus või näeme võimalusi.
Mõnikord, aga vajab tohutu suurt pingutust nende võimaluste märkamine ja teinekord jälle me ei taha neid näha, sest enda sees olevate valude tuttavas marinaadis on nii mõnus olla. See pole etteheide, vaid mõistmine et ka need on lihtsalt osa meist endist ning vajavad tähelepanu. Selleks, et paremini hakkama saada proovib aju leida loogikat. Kes tegi mida ja mis olukord ei toetanud mind ning tänu sellele olengi hetkel oma mülkas ja võib olla ei tahagi välja ronida, pealegi parem kui keegi teine hoopis midagi teeks, et see agoonia lõpetada.
Aus on aga see, et süüdlast ei ole. Emotsioonide, hormoonide ja energiate gemüüse, mida silmaga pole näha on keetnud kokku supi, mida kehalised ebamugavused saavad veel vürtsitada. Kokku saab korraliku sügismasenduse. Asi pole ju sügises või pimeduses õues, juurpõhjus peitub igaühe enda sees. Need seemned, mis hakkavad uuel kevadel erk rohelisi võrseid ajama, vajavad hoolt just nüüd. Kuid ilma viljaka pinnaseta ei kasva midagi.
Seega ma ei arva, et kusagilt mujalt “päikest” otsima minna, lahendaks tegelikult ära selle, miks novembri pimedus nii rusuvalt mõjub. Ja miks iga päev aina rohkem tiigreid välja ilmub?
Tööriistasid, millega antud olukorrast hea pinnas uutele seemnetele luua on muidugi palju. Seekord tegin kahte asja, esiteks otsustasin panna kirja kõik oma mülka detailid, millega oma jõudu vähendan ja energiat röövin. Kirjutan harilikuga märkmikusse, ise ahastuse lainetuse sees õhku ahmimas, et kõik on täiesti lootusetu ja pikk pime tunnel terendab vaid ees.
Ja siis samal ajal märkan, mingi osa minust irvitab selle üle. “Päriselt ka see kõik on halvasti ja sa ei oska midagi teha?” Muidugi, olen endas kindel ja jätkan. Võtsin väga tõsiselt kõiki oma selle hetke tiigrite ilminguid ning sain nad endast välja. Paberi peal muutsid nad aga kuju ning tundusid sellised kassipojad, kes vajavad vaid sülle võtmist. Kohtlesin neid siiski austusega, sest see kõik on osa minust. Ja nende kohtade kinni mätsimine või öelda, et seda pole, ei lahenda seda ära, vaid tekitab sisemise vulkaani, mis vaid ootab, et pursata välja kõige ebasobivamal hetkel.
Tuleb lihtsalt endaga julge olla, et aru saada ja tunnistada, mida sa sel hetkel tegelikult vajad? On see mõistmine? On see ühendus? On see elujõud? On see puhkus? Või midagi muud.
Ma teen oletuse, et ükskõik mis see on, mida sina just praegu päriselt vajad, siis kui sa seda ei saa, on meeleolu halb, kellegi teisega positiivset kontakti luua on raske ja tekibki lootusetus. Üksinda oma igaveses pimedas mülkas istuda. Aga keegi teine ei saa meid aidata, kui seda neile ei väljendata, nad ei oska mõtteid lugeda ja nad ei peagi seda tegema. Üks osa igast muutusest on julgus tunnistada, et soovime seda luua.
Teine tööriist, mida kasutasin oli paar päev hiljem, kui olin juba oma mülka marinaadist tüdinenud ja mis leidis aset väga spontaanselt.
Hakkasin loetlema kõike oma elus, mis on hästi või suurepärane ja see nimekiri oli pikk.
Tundub nii jaburalt lihtne, aga see toimis, ja kui lõpuks lõpetasin, tundsin nii suurt tänu oma elu ja selle hetke suhtes, et see lisas juba naeratusegi näole.
Tänu – ise on kõige võimsam tervendaja!
Kohtumiseni!
[…] Sõnade loitsu vägi […]
Nii imeline, et sind puudutab🔥
Aitäh meeldetuletuse eest. Sõnad voolavad sul vägevalt❤️🔥
itstitle excerptsa